Header Image

Piibli ABC

Viitamised Piiblis

Algselt olid Piibli tekstid rullraamatute kujul, kus puudusid lehekülgede, peatükkide ja salmide (lausete) numbrid. Sellises raamatus soovitud koha leidmine nõudis tõelist meistrioskust. 16. sajandiks kujunes välja viitamissüsteem, mis võimaldab viidata isegi konkreetsete lauseteni (kirjakohtadeni).

Näide kirjakoha viitest: Lk 11:1-4
See tähendab: Luuka evangeelium, 11. peatükk, salmid 1-4.
Viite struktuur on: raamatu lühend, peatüki number, salmide numbrid (või üksik number).

Algajale võib raamatute lühendites orienteerumine olla omaette väljakutse. Kuni nimed ja lühendid pähe kuluvad, on abiks raamatute nimekiri koos lühenditega. See on trükitud igasse Piiblisse, kuid soovi korral saab selle alla laadida ka PDF-failina.

Vana Testament ja Uus Testament

Tegemist on kahe suurema jaotusega ühest tervikloost. Vana ja Uus Testament ei tähenda “varem kehtinud” ja “nüüd kehtiv”, vaid moodustavad ühe tervikliku loo. Vana Testament on sama oluline kui Uus Testament – tegelikult polegi võimalik teist lõpuni mõista, kui esimest ei tunne. Uus Testament viitab korduvalt Vanale Testamendile ning ka sündmused, mida seal kirjeldatakse, on sajandeid varem Vanas Testamendis ette prohveteeritud.

Lihtsustatult öeldes on sõna “testament” võrdväärne sõnaga “leping”. Need nimetused tulenevad sellest, et Jumal on läbi ajaloo sõlminud inimkonnaga erinevaid lepinguid – andes omalt poolt tõotusi ning oodates inimeselt vastavaid samme, et tõotused saaksid täide viidud. Paraku on kõik Vanas Testamendis kirjeldatud lepingud inimkond murdnud. Uus Testament kirjeldab, kuidas Jumal ise tuli inimeseks, et olla see lepingupartner, kes suudab täita jumalikke standardeid.

Teine oluline erinevus Vana ja Uue Testamendi vahel on see, et Vana Testamendi järgi on võimalik jõuda Jumala pühadusse läbi Seaduse täpse täitmise, kuid Uue Testamendi järgi saame Tema pühadusse läbi armu. Siiski ei muuda Uus Testament Vana Testamendi tingimusi tühjaks. Mida see kõik täpsemalt tähendab, selgub juba Piiblit tundma õppides, kuid tihti on nii, et Jeesus laiendab Vana Testamendi mõtet.

Näiteks:
“Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda!” (Vana Testament)
“Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.” (Uus Testament)

Kirjanduslikud žanrid Piiblis

Piibli tekstide mõistmiseks on oluline arvestada, et Piiblis esineb erinevaid kirjanduslikke žanre. Seal leidub ajalookirjeldusi, luulet, jutustusi ning isiklikke kirju, mis on saadetud kas üksikisikutele või kogudustele. Igapäevaelus oskame eristada ajalooraamatut, kolleegi saadetud e-kirja ja luuletust – samamoodi tuleb ka Piiblit lugedes ära tunda žanr ning läheneda tekstile vastavalt.

Esialgu võivad Piiblis trükitud salmide ja peatükkide numbrid lugejat segada. Tekst on küljendatud viisil, mis võib esmapilgul meenutada luuletust, kuid enamik Piibli tekste ei ole luulevormis. Need osad, mis ongi teadlikult kirjutatud luulevormis, erinevad ülesehituselt oluliselt tänapäevasest luulest – puudub riimumine, värsimõõt ja meie mõistes “loogika”. Kui proovime Piibli poeetilisi tekste mõtestada samas stiilis nagu kaasaegset luulet, jõuame üsna kiiresti segadusse. Seda võib võrrelda olukorraga, kus püüaksime lugeda ajaleheartiklit kui luuletust.

Kui loed Piibli teksti kõva häälega loomulikus rütmis, aitab see paremini mõista sisu ja vältida kunstlikke katkestusi. Ära keskendu ridade vahetusele ega sellele, et mõne jutustuse keskel tuleb uus peatükinumber – silm harjub üsna ruttu teksti vormindusega ning peagi ei pane sa enam tähele salminumbreid lause keskel. Nii saad keskenduda sisule, mitte tehnilistele vormistusdetailidele. Salmide numbrid pärinevad 16. sajandi trükitehnoloogia vajadustest, need ei ole mõeldud tähistama pause või mõttevahetust.

Piibli tekstide õiges žanris lugemine on võtmetähtsusega selle sisu mõistmisel. Kui võtame tavalise jutustava või õpetusliku teksti kui luulet, võime sellele liiga palju filosoofilist tähendust juurde mõelda. Ja siis võib Jumala Sõnaga juhtuda samamoodi nagu sõbraga vesteldes, kui oleme oma mõtetes olnud ja teda tegelikult ei kuulanud. Ta ütleb: “Sa ei kuulanud mind ega saanud aru, mida ma päriselt sulle öelda tahtsin!”

Piibli ajalooline taust

Piibel on kogum raamatuid, mis on aja jooksul kokku köidetud ühtede kaante vahele. Seetõttu on paljudel jäänud mulje, et tegemist on ühe tervikliku raamatuga. Tegelikkuses on Piibli raamatute kogum sellisel kujul, nagu me seda täna teame, kujunenud välja tuhandete aastate jooksul.

17. sajandi “valgustusajastu” ajal levis väide, et Piibli kirjutas kokku kristlik kirik. Tänaseks on arheoloogilised väljakaevamised ja ajalooteadus selle ühemõtteliselt ümber lükanud ning kinnitanud, et Piibli erinevad raamatud on kirjutatud nendel ajastutel, millesse need kirjutised ise end paigutavad. Need ajastud olid sellised, kus kristlikku kirikut polnud veel olemaski. Seega on mõttetu arutleda selle üle, kas või kuidas on omaaegne kirik Piibli sisu kokku pannud – kirik ei loonud neid kirjutisi, vaid kirik ise tekkis nende kirjutiste pinnalt.

Kõige vanemad Piibli tekstid pärinevad 2500–3300 aasta tagusest ajast (ehk 13.–5. sajandist eKr), kuid suuline pärimus ulatub veel kaugemale. Kõige hilisemad kirjutised on pärit 1. sajandi lõpust. Muidugi loodi ja levitati ka hiljem mitmesuguseid kirjutisi, mis põhjustas esimestel sajanditel elavat arutelu selle üle, millistel neist on tõepõhi all ja millistel mitte. See protsess kulmineerus 4. sajandi lõpus, kui erinevad kirikukogud kinnitasid meile tänapäeval tuttava piiblikaanoni (st tunnustatud kirjutiste kogumi). Uue Testamendi kujunemine võttis aega aastakümneid, kui mitte mõnisada aastat, ja kogu Piibli tervikuna kujunemine kestis ligikaudu 1500 aastat. See ei olnud väikese seltskonna salajane projekt, vaid kogu aeg väga avalike arutelude ja vaidluste keskpunktis.

See muidugi ei takista seda, et aeg-ajalt ilmub keegi, kes väidab end leidnud “värske teadmise”, justkui oleks Piibel kiriku poolt kokku kirjutatud või mõni kirjutis sealt teadlikult välja jäetud. Selliste väidete järgi oleks tuhat või isegi kakstuhat aastat pärast ajaloolisi sündmusi kuskilt välja ilmunud midagi, mida tolleaegsed inimesed justkui ei märganud. Aga need vaidlused on juba peetud – need olid väga avalikud ja laialdased ning nende käigus eraldati terad sõkaldest. Ja mis peamine – see kõik toimus ajal, kui sündmused olid ajaloos veel võrdlemisi lähedal (umbes nagu meie mäletame okupatsioonieelset Eesti Wabariiki või 19. sajandi talude aega).

Kujutle, kui 500 aasta pärast hakataks väitma, et Eesti Vabariiki pole kunagi eksisteerinud, Konstantin Päts oli väljamõeldud tegelane ning kõik säilinud kirjutised on lihtsalt väikese seltskonna soovunelm ja fantaasia. Tänapäeval on meil teadus enneolematul tasemel, ja see kinnitab Piibli tekstide autentsust – täpselt samamoodi nagu tänased dokumendid Eesti Vabariigist jäävad autentseks ka 500, 1000 või 2000 aasta pärast. Ükskõik, mida mõni aktivist või propagandist ka ei väidaks.

Kuidas alustada Piibli lugemist?

Piibli lugemise puhul on oluline teada mõnda asja:

Selleks, et Piiblist õigesti aru saada: